Karl Õiger

Intervjuu

Karl Õiger on sündinud 29. oktoobril 1933. aastal Tartumaal Otepää vallas. Tema isa Peeter (sünd. 1899) oli väikeettevõtja ehituse alal ja ema Armilde (sünd. 1914) koduperenaine.
Karl meenutab, kuidas tema pere pääses napilt juuniküüditamisest, varjates end metsas kuni sakslaste tulekuni. Isa astus vabatahtlikult Saksa politseisse, milleks ajendas teda soov üles leida küüditamise korraldajad. Siiski loobus üsna kiiresti ta politseiteenistusest. Pere kolis Otepääle, kus sakslased vahistasid Peetri, süüdistades teda kommunismimeelsuses. 1944. aastal Punaarmee pealetungi ajal saadeti Peeter koos teiste vangidega rindele kaevikuid kaevama, kust ta põgenes üle rindejoone Nõukogude poolele. 8. juunil 1945. aastal arreteeriti teda juba Nõukogude võimuorganite poolt ja mõisteti Saksa politseis töötamise pärast süüdi kodumaa reetmises §58-1a alusel. Peeter Õiger lasti maha Tallinnas Patarei vanglas 4. oktoobril 1945. aastal.
26. novembril 1946. aastal arreteeriti Karl koos emaga kui kodumaa reeturi perekonnaliikmed. 13-aastane Karl võeti kinni otse koolist. Nende teekond Siberisse kulges läbi Tartu, Lasnamäe tapivangla Tallinnas, Leningradi ja Kirovis asunud laagri, mis Karli sõnul oli kõige hirmsam koht, kus ühes barakis oli korraga palju inimesi ja talvel oli väga külm, mistõttu haigestus ta kopsupõletikku. Seejärel viidi nad Sverdlovski, Tjumeni ja lõpuks 1947. aasta veebruaris Tobolski linna.
Kevadel, kui jõgi vabanes jääst, otsustasid linnas olevad emad, et saadavad oma lapsed tagasi Eestisse. Kohalikus komandantuuris kontrolliti ainult täiskasvanute kohalolekut, mistõttu lastel oli võimalik põgeneda. Jõudes laevaga lähimasse raudteejaama võtsid poisid eeskuju teistest inimestest, kellel ei olnud pileteid, ja hüppasid liikuva rongi peale. Niimoodi jõudsid nad Sverdlovski, kus igaüks läks juba iseteed. Sõites jänesena, kukkus Karl magamatuse ja väsimuse tõttu kaks korda liikuva rongi alla, millest viimane kord sai talle saatuslikuks. See juhtus juba Kalinini lähedal, kus ta ei suutnud enam hoida kinni vaguni sissepääsu juures olevast käepidemest ja ta jalad sattusid rataste alla. Rong peatati ja Karl viidi lähimasse haiglasse, kus tal amputeeriti üks jalg alates põlvest. Kaheks kuuks pidi ta jääma haiglasse, sest ta ei osanud keelt ja keegi ei teadnud midagi tema sugulastest. Lõpuks saadi teada Karli vanaisa aadress Eestis, kes tuli poisile järele. 
1947. aasta sügisel läks Karl Eestis kooli. 1949. aastal märtsis pääses ta küüditamisest, samal ajal, kui mitmed temaga koos 1947. aastal tagasi tulnud poisid võeti uuesti kinni ja saadeti tagasi Siberisse. Karli ema vabanes eriasumiselt pärast Stalini surma.
Pärast keskkooli lõpetamist läks Karl õppima Tartu ehitustehnikumi tsiviilehituse õppealale. Karli sõnul valmistas talle tema sotsiaalne päritolu probleeme nii tehnikumis kui hiljem Tallinna polütehnilises instituudis õppides, samuti teadlase karjääri tegemisel.
2013. aastast on Karl Õiger Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor.