Anfilogi Fabritšnikov (1907-1978)

Lühidokumentaal põhineb Anfilogi Fabritšnikovi (1907–1978) 1960. aastate alguses kirja pandud mälestustel.

Anfilogi Fabritšnikov sündis vanausuliste peres. Läbinud ajateenistuse Kuperjanovi pataljonis, pidas ta mitmeid ameteid Tallinnas, kuhu pere oli kolinud 1920. aastate alguses. Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise sõja puhkemisel töötas ta Kunstsarve Tehastes, kust ta mobiliseeriti Punaarmeesse 1941. a juulis.

Mälestustes kirjeldab Anfilogi teekonda mobiliseeritute kogunemispunktist Tallinna hipodroomil Komi ANSV-sse, kus ta oli tööpataljoni ebainimlike olude tõttu tunnistajaks mitmete tuhandete Eestist mobiliseeritute surmale. 1942. a veebruaris hakati Tšebarkulis alles jäänud meestest Punaarmee Eesti laskurkorpust formeerima. Nad saadeti rindele Velikije Luki alla sama aasta talvel. Anfilogi oli nende umbes 1200 Eestist pärit mobiliseeritu hulgas, kes 21.-23. detsembril Saksa poolele üle jooksid.

Järgnes elu sõjavangina Polotskis ja Viljandis, kust kinnipeetuid hakati järk-järgult vabastama kevadel 1943. Saksa okupatsioonivõim seadis vabastamise tingimuseks liitumise Saksa relvajõududega. Nii nagu ka teised mehed püüdis Anfilogi sellest kohustusest vabaneda. Tal õnnestuski teeselda haiget ja seekord teenistusest võõras väes pääseda.

Pärast Eesti vallutamist Punaarmee poolt sügisel 1944 mõistis Nõukogude režiim Anfilogi süüdi „kodumaa reetmises“, vihjates sellega sündmustele detsembris 1942. Anfilogi saadeti kümneks aastaks Gulagi vangilaagrisse, kust ta vabanes alles augustis 1954.

Lühidokumentaal keskendub vaid osale tema mälestustest (originaal ja toimetatud versioon), hõlmates ajavahemikku novembrist 1942 kuni detsembrini 1944. Anfilogi mälestused paistavad silma aususe ja täpsusega sündmuste, olme ja oma tunnete kirjeldamisel. Teksti läbivaks jooneks on igatsus Eesti kui oma kodumaa järele ja põlgus mõlema okupatsioonirežiimi vastu, mis hävitasid tema noore elu.