Heino Tuum

Heino Tuum (sünd. 1938) on pärit Kihelkonna vallast Saaremaalt. Tema vanemad Karl Friedrich (sünd. 1894) ja Rosalie (sünd. 1901, neiupõlves Pusi) olid talupidajad. Isa oli tsaariarmees ja hiljem ka Eesti sõjaväes Vabadussõja ajal. Heino oli perekonna noorim laps. Teised lapsed olid: Valve Elvine (sünd. 1926), Osvald-Elmar (sünd. 1927) ja Meida Rosalie (sünd. 1931).
Kui Teise maailmasõja ajal oli Eesti okupeeritud Saksamaa poolt, siis Karl Friedrich liitus Omakaitsega, hiljem astus ta Saksa relvajõududesse. Kui Punaarmee vallutas Eesti 1944. a, siis tema arreteeriti augustis 1945 ja hiljem mõisteti süüdi „kodumaa reetmises“. Teda karistati 15-aastase vabadusekaotusega, millele pidi lisanduma 5 aastat sundasumisel. Ta suri ühes Gulagi vangilaagris Mariinskis detsembris 1947.
Perekonnapea saatus mõjutas tervet perekonda. 25. märtsil 1949 küüditati Rosalie koos kolme lapsega (Valve Elviine oli küüditamispäeval sugulaste juures Vilsandil) Novosibirski oblastisse. Ešelon viis nad Barabinski rongijaama, kus kohalikud kolhoosiesemehed valisid oma kolhoosidesse töötajad küüditatute seast. Heino perekond oli ahvatlev „kaup“: neljast inimesest kolm olid tööealised. Elu eriasumisel oli raske, sest nälga tunti pidevalt. Keegi ei uskunud kodumaale naasmisse.
Heino meenutab, et 1956. või 1957. a oli juba võimalik taotleda eriasumiselt vabastamist. Tema kui alaealisena küüditatu sai varem võimaluse kodumaale tagasi pöörduda. Koos ühe teise perekonnaga jõudis ta Eestisse. Heino hakkas elama oma õe Valve Elvine juures Loksal. Hiljem jõudis Loksale ka ülejäänud perekond.