Tiiu Trisberg
„See oli ajutine nagu halb unenägu.“
Tiiu Trisberg (sünd. 1942) meenutab märtsiküüditamist 1949: hommikul tulid sõdurid nende koju, kaasas veskist toodud Tiiu isa, ema nuttis. Tiiu meenutab, et loomavagunis oli kogu aeg pime ja esimest korda nägid nad päikest alles Abakanis. Rongijaama saabunud kohalike kolhooside esindajad ei soovinud nende peret võtta, sest Tiiu isa oli liiga vana. Sel põhjusel sattusid nad viletsasse kohta Krasnojarski krai Idrinskoje rajoonis. Peamiseks eesmärgiks oli ellu jääda, kuid samal ajal oli kõigil tunne, et kõik need raskused olid ajutised. Perekonda hoidis elus lootus peagi kodumaale tagasi pöörduda. See sai teoks alles üheksa aasta möödumisel, kui suvel 1958 perekonnale teatati, et nad olid eriasumiselt vabastatud.