Elmar Tamm

Intervjuu

Elmar Tamm (sünd. 1933) on üles kasvanud Kadrinas tänapäeva Lääne-Virumaal. Isa Rudolf, elukutselt puusepp, oli pärit Narvast ja ema Iida, elukutselt kokk, Sadukülast. Vanemad põgenesid Narvast kommunistide eest Kadrinasse 1918 a. Algul pidasid nad teemaja, hiljem töötas isa Rakveres ehitajana ja ema võttis kokana osa pidude korraldamisest. Elmari kahe vanema venna elu lõppes traagiliselt. 1942. a hukkus Endel Artur Saksa relvajõudude koosseisus. Teine vend Uno oli enne sakslaste tulekut metsas. 1942. a liitus ta Saksa relvajõududega ja langes Mehikoorma lahingus veebruaris 1944. Elmar meenutab oma lapsepõlve ja Punaarmee saabumist 1939. a. Samuti on tal hästi meeles ümbruskonna inimeste kadumine pärast Nõukogude okupatsioonikorra kehtestamist suvel 1940. Juuniküüditamise ajal leidsid nad poisikestena raudteelt kirjapaki, mis inimesed olid vaguniaknast välja visatud. Need kirjad on tal siiamaani alles. Varsti pärast seda jõudis lahingutegevus ka Kadrinasse: maju põletati ja pidevalt toimus lahingutegevus. Saksa okupatsiooniaeg oli raske. Süüa sai ainult talongide eest. Perekonda päästis nende aiamaa ja loomad. Septembris 1944 jõudis lahingutegevus taas Kadrinasse, mille järel jäi alles palju sõjatehnikat laskemoona, millega poisid said mängida ja mille tagajärjel juhtus palju õnnetusi. Ka Elmari parema käe sõrmed said kannatada ühe plahvatuse tagajärjel. 1948. a lõpetas Elmar kooli ja asus tööle võitööstusesse arveametnikuna. Ta räägib oma kolleegidest, kellest paljud olid olnud Saksa relvajõudude koosseisus, kuid keda keegi ei puutunud. Elmaril jäid aga kõik tulevikuplaanid teostamata tema vendade saatuse pärast. Sõja kohta ütleb ta, et see mõjus laastavalt kõigile. Lisaks surmadele ja hävitustööle sai kannatada igaühe vaimne tervis. Ka tema vanemad läksid lahku.