Ruuben Lambur

Ruuben Lambur (sünd. 1925) räägib oma lapsepõlvest Peressaare asundustalude külas ja sellest, kuidas ning millistel alustel küla loodi. Ta meenutab aegu, mil puhkes Teine maailmasõda, algas esimene Nõukogude okupatsioon ja vennad mobiliseeriti õigusevastaselt punaarmesse.Ruubeni ema oli kodune ning isa töötas maamõõtjana. Punaarmeesse mobiliseeritud vennad põgenesid, kuid paraku andis keegi nad üles ja vennad arreteeriti. 1941. aastal mõistis tribunal nad surma mahalaskmise läbi. Ruubeni õed küüditati koos ema ja isaga 1947. aastal Siberisse, kus isa samal aastal kopsupõletikku suri. Vanem tütar põgenes tagasi Eestisse. Ema ja noorem tütar said 1953. aastal amnestia. Saksa okupatsiooni alates liitus Ruuben Omakaitsega, et astuda võitlusse partisanidega, kes tulid üle Peipsi. 1944. aastal astus Saksa relvajõudude eestlaste väeüksusesse ehk Eesti Leegioni. Sinimägede lahingu ajal oli Ruuben oma väeosaga Krivasoos ja sai pommikillu jalga. Oonurme poole taganedes jäi ta väeosast maha, sest jalg läks paiste ning ta ei saanud enam hästi liikuda. Nii sai alguse tema metsavennaelu. Metsavennana langes Ruuben esimest korda venelaste kätte 1944. aasta jõulude ajal, kuid tookord õnnestus tal põgeneda. 1947. aastal tabati ta uuesti ja saadeti Tartu vanglasse, kus talle määrati karistuseks 25 aastat vangilaagrit pluss viis aastat sundasumist. Järgmised 18 aastat kandis oma „karistust“ Vorkuta ja Mordva laagrites. Ruuben meenutab üksikasjalikult laagri elu; sealset 1953. aasta ülestõusu, milles hukkus palju mehi, kuid mille tagajärjel tehti laagris ka palju muudatusi. Laagris olles tutvus Ruuben ka oma tulevase abikaasaga. Nimelt sai ta ühelt kaasvangilt tolle kirjasõbra sõbranna, Leida aadressi. Vabanemise ajaks olid nad kirjavahetust pidanud kaheksa aastat ilma teineteist kordagi nägemata. Ruuben vabastati 1965. aastal, kuid tagasi Eestisse teda ei lubatud. Ta tuli siiski, salaja ja abiellus Leidaga. Tänaseks on nad olnud abielus 50 ilusat aastat, neil on kaks last, kaks lapselast ja üks lapselapselaps, kes kannab vanavanaisa auks nime Ruben. Mõeldes tänasele päevale soovib Ruuben, et inimeste vahelt kaoks lõhe, mille tekitas Nõukogude okupatsioonisüsteem.