Silva Kangur (Nuuma)
Intervjuu
Silva Kangur (neiupõlves Nuuma, sünd. 1954) jutustab oma vanemate kokkusaamisest Omski oblasti Tšerlaki rajoonis. Tema isa Ülo Nuuma (1930-1987) oli pärit Tartumaa Kambja vallast. 1949. a märtsiküüditamise eel koolivaheajal saabus Ülo koos vennaga Tartust oma vanemate tallu, mis sai temale saatuslikuks: terve perekond kui kulaklik majapidamine kuulus väljasaatmisele.
Silva ema Ilme (neiupõlves Havakats, 1931-2019) oli pärit tolleaegse Tartumaa Ahja vallast, kelle perekond kui kulakud samuti saadeti välja 25. märtsil 1949.
Eriasumisel sai Ülo perekond paremad elutingimused, kui Ilme pere. Põhjus seisnes selles, et Ülo ema rääkis väga hästi vene keelt, mis andis talle võimaluse kohalikus piimapunktis tööle saada. See kindlustas perekonnale ligipääsu piimasaadustele. Ilme peret hoidsid elus Eestist saadetavad pakid, ilma milleta Omski oblasti stepis oleks olnud raske ellu jääda.
Kui küüditamise tõttu jäi Ülo koolitee pooleli, siis Ilme läks õhtukooli Tšerlakis. Pärast selle lõpetamist abiellus ta Üloga. Kui nad ametlikult vabastati eriasumiselt suvel 1957, siis läks veel mitu aastat aega, kui nad otsustasid Eestisse tagasi pöörduda. Ilme jaoks oli see eriti tähtis, sest ta nägi, et Silva oli hakanud eesti keelt ära unustama: tütar pidi oma kooliteed just Eestis alustama! Kolimisest kujunes välja raske katsumus, mille tulemusena läksid Silva vanemad juba kodumaal lahku.